Päris usinasti on aega mööda läinud kui viimati blogisse midagi kirjutasin. Tookord oli optimismi talvehooajaks, sest lootus oli oma kauguserekordit parandada, kahjuks see nii ei läinud. Kõik see lõppes nii, et päeva pealt lõpetasin spordi tegemise ja keskendusin koolile. Vahepeal mõtlesin isegi tagasi jalgpalli minekule, käisin harrastajatega mängimas, oli vahva küll, aga praeguses eluetapis tahan sporti teha tulemusele ning täita oma unistusi. 13. veebruaril tundsin, et ma sain sellest kahekuulise eemaloleku ajast energiat ja läksin jooksma õue, mis sest et kaal oli ulmeline spordi jaoks 91-92kg (2021. aasta suvel kaalusin 83-84kg). See andis mulle kõvasti indu jätkata, nii ma tasapisi olen nüüd saanud uuesti sisse elada igapäevasse sportimisse ja saan vinti peale keerata, et hiljemalt juuni alguseks oleksin hoos ehk täidaksin Eestikate normi.
Reedel, 11. märts, käisin Üliõpilaste MV. Viimane kord kui sellest võistlusest osa võtsin oli aasta 2020 ja medaleid tuli mitu. Hõbe kauguses ja pronks kõrguses. Tulemused vastavalt 6.59 ja 1.85. Tänavu tuli üks medal, pronks kauguses tulemusega 5.95m. See tõestas ka seda, et minu puhul on oluline järjepidevalt treenida mitte lasta pausi sisse, sest siis kaob suurem osa tulemusest ja jõust. Põdesin ju ka jaanuari lõpus koroona läbi, mis võis jätta samamoodi jälje.
Vahepeal sain ka aasta vanemaks, 24! 🎊🎉🎊🎉
 |
| Lange Motokeskuses ajaks 34,941 sekundit |
Hetkel, kus aega põhivõistluseni on kaks ja pool kuud saab palju ära teha. Nüüd plaan paika ja pingutama!
 |
| III-koht kaugushüppes Üliõpilaste MV, pildi autor: Simon Teiss |