Kukkumine oli valus

Viimasest võistlusest möödub juba pea kolm aastat. Tõsiseltvõetavast võistlusest juba kolm ja pool aastat. Suutsin end käest lasta selle ajaga, mil kaalunumbrid kiskusid metsikuks ja päevas samme tuli tänu koerale. See on karm reaalsus, kui kukud enda jaoks healt tasemelt tugitoolisportlaseks ning juba paar trepiastet ajab õhku ahmima. Kukkumine oli valus, sest sport, mis täitis mu päevi ja olin seadnud endal pisikesed eesmärgid, saavutamaks kauguses seitset meetrit ja 100m alla 11 sekundi, seda ei tulnudki. Sel hetkel tundud endale, et oled täiega läbikukkunud ja ei oska eluga midagi pihta hakata. Meediast on läbikäinud mitmed teemad, kus võideldakse sportlasena enda vaimse tervisega ja need teemad on kuidagi nii tuttavad, et see ongi sama keeruline nagu kirjeldatakse. Sportlastena seame eesmärke, mille poole püüelda, samamoodi kui neid eesmärke ei tule, siis me ei oska sel hetkel käituda ja siis tekivad vaimselt rasked hetked. Ei oska mõtestada tol hetkel enda olemust kui su elus on eesmärk olnud saavutada spordis ja kui pead hakkama elama muud elu. Samamoodi kui oled jõudnud tippu, siis soovid ikka enamat, aga tulemust ei tule. Sportlasena puudub teadmine, kuidas tipus ja spordi lõpus ellu jääda. Enda näitel oli mul natuke lihtsam, sest sellest aitas välja mind peagi lõppev magistrantuur, töökoha olemasolu ja armastav elukaaslane. Nii ma tiksusin kaks aastat, vahepeal tekkis tuhin trenni teha, siis jälle kadus ära, sest põlvehäda tuli uuesti mängu. Põlvehäda, mis pani mõtlema, et aitab küll. Käisin isegi arsti juures, määrati mulle põlvele harjutused, suutsin 1-2x kohal käia ja jooksin jooksulindil ning siis lõpetasin. Ma ei näinud sel mõtet, sest kaal oli juba siis hullumeelne. Pigem tuli endaga tegeleda, et uuesti reele saada ja siis vaadata, kuidas põlvega seis on. Enda kokkuvõtmiseni kohe ei jõudnud, peale arsti läks veel aega. Aeg-ajalt tuli mõttesse, et vanus alla 30 ja kuidas end nii käest lasin. 2025. aasta märts hakkasin uuesti käima jõusaalis, sõitsin ratast ja tegin kergete raskustega, keharaskusega harjutusi. Tekitas hea tunde küll. 

Aprillis oleks justkui uuesti üles ärganud, Helen soovitas, et ma prooviks Hokasid jooksmiseks. Läksime sama päev Rademari ja sealt poest enam ilma Hoka jooksujalatsiteta ei lahkunudki. Need sobisid ideaalselt mu jalga ja õhtul käisin veel jooksmas nendega. Enda imestuseks olin leidnud nagu mingi pääsetee, et ei peagi enam kodus istuma, vaid mõned päevad nädalas saan tund-kaks ellu mõnusat jooksmist. Nii ma olen nende jooksujalatsitega juba vähemalt 250 kilomeetrit maha jooksnud. Enne neid kilomeetreid oli sportlasena soojenduseks maksimaalselt üks-kaks 400m staadioniringi ja vahepeal sai muidugi 1500m joostud kümnevõistluse raames, aga see oli ka kõik. Viimati sai pikemaid distantse joostud 2015. aastal. Nüüd olen juba kirja pannud kahele rahvaspordiüritusele, et pikk võistluspaus lõpetada. Kaaluga olen jõudnud tagasi kahe numbrini. Kõik liigub tasapisi paremuse suunas.