Tagasi rajal

Ajateenistus

Mai keskpaigaks tuleb vormi ajada end, et nautida poolteist kuud hooaega.

Koos on lihtsam

Äärmiselt vinge on kirjutada lugejatele, et meil on tekkinud teivashüppe treeninggrupp. Täpsemalt pole vault team 5+. Eesmärgid peavad kõrged olema, muidu pole millegi poole püüelda, aga sport peab samas lõbus olema. Kes ühineda soovib, siis võta ühendust, koos on lihtsam hüpata aina kõrgemale!

Lühikommentaarid treeninggrupi kohta:

Andres ütles:  „Hea lõbus kuid treeniv. Teibaga saab alati nalja ja samas on motti mitmeid korda joosta ja joosta. Hüppeimmitatsioonid ja just immiteerides kõndimine oli hea koordinatsioonile ning jättis lihasmällu jälje, kuidas oleks natukenegi õigem enne maast tõukamist ennast liigutada. Seltskond hea ja lõbus!”  

Kevin rääkis: „Väga mõnus oli treenida koos. Kõik aitavad üksteisel areneda ja see on mõnus. Treeningu kõrvalt ei puudu ka huumor. Üldiselt väga lõbus ja mõnus seltskond!"

Vasakult: mina, Andres ja Kevin

Võitlus iseendaga

Ahoiii, pole ammu kirjutanud. Väheke veel talvehooajast. Läksin täiega tõmbama, viimased võistlused juba ilma treenerita, kuna minu kangus ja diilidest mitte kinnipidamine maksis karmilt kätte. Nüüd ma istun siin arvuti ees, kohvitass tühi ja jalad kibelevad välja lõiku jooksma. Jälle üksi. On see ehk õpetus tulevikuks, kuidas ei tohi teha, kui tahad jõuda sihitud eesmärgini. Mul on olnud päris mitu treenerit paari aasta jooksul, kiire arvutustulemusena sain kokku kolm. Tuleb olla tänulik kõigile, olete olnud mu elus üks etapp, kust pidi läbi käima, muidu ei õpi. 

Minu areng aastakesega on olnud märkimisväärne, tulemused näitavad ära. Pannes võrdluseks eelmise aasta kaugushüppe rekordi, oli see mäletavasti 6 meetrit ja 23 sentimeetrit sisehallis hüpatuna. 51cm juures ja mille pealt? Lihtsalt see, et olen kiirust teinud, aga tehnika vajab palju ümbermuutmist. Tuhanded kordused immitatsioonis, siis ehk näkkab. Olen eeskujuks võtnud Sebastian Bayeri, kutt lammutas 8 meetrit 71 sentimeetrit, ma vaatasin juba enda rekordit niimoodi, et ootoot on see tõsi? Ei tasu pead norgu lasta kui hooaja alguses on tulemus 6 meetri kandis, hooaja lõpus võib üllatusega hakkama saada. Muide, kruttisin kodus mõõdulindi lahti, tõmbasin rekordi meetrid peale ja siis see oli kodu pikast koridorist ühest otsast teiseni peaaegu, kiskus suu muigele küll. Kisub fantaasiaks. Kihutan sajaga peale, nii umbes 16-sammu ja siis vopadii enda toast hüppan kööki laksult. 

Ilma nõuandjata või täpsemalt öeldes treenerita tulemust on keeruline saavutada. Eriti kui veel koolilõpp on lõpusirgel, eksamid tulemas. Muule on keskenduda keeruline, kui tahan enda jaoks hästi lõpetada. Fifty-fifty protsento andes nii spordile kui ka koolile, kannatavad mõlemad. Hetkel kool number one. Proovin ka kooli kõrvalt sporti teha nii palju kui jaksab, ja annan iga treening maksimumi endast, kuid suurt tulemust enne kaitseväkke minekut raske loota. 

Mind toetatakse kõrvalt palju. Mega tänulik kõigile! Sõbrad käivad trennis kaasa elamas, et mul oleks kergem. 

Kevin päevitamas koduhallis peale treeningut

Edetabelikohad talvehooaeg 2016/2017 

Meesjuunioride vanuseklass

24. koht 60m jooks: aeg 7,35s

10. koht kõrgushüpe: tulemus 1.91m

11. koht kaugushüpe: tulemus 6.74m

Täiskasvanute vanuseklass

24. koht kõrgushüpe: tulemus 1.91m

33. koht kaugushüpe: tulemus 6.74m

TÄNUD TOETAMAST! 

Viljandi Spordikool

KJS Sakala

Viljandi Linnavalitsus

Vestman Energia AS

Vanemad

Mägrad 

Alja ja Heinar Meerents
Treeningkaaslased Andres ja Teet

ja veel suuremad tänu sõnad mu armsale Helenile, kes minusse suurt motivatsiooni süstib ja aitab mind, kuidas neid sõnu siia blogisse ritta seada, et ikka lugemiskõlblik oleks.

Ära sea ootusi, siis ei tule ka pettumusi. Sea eesmärke ja pinguta nende täitmise nimel.

Pealkiri on tänase jutu võti. Alguse sai kõik kolmapäevasest trennist, jalgades oli ilmselgelt väsimus maakondlikest võistlustest. Ei tundnud juba siis end mugavalt. Peale kahte võidetud maakonna tiitlit seadsin ootused üles, et omavanuste meistrikatel võiks vähemalt mõlemas finaalikoha tagada. Ette rutates, siis kauguses jäi finaalikohast puudu 8cm, esimene väljajääja. 60m jooksus jäi puudu 3 sajandikku, olin kolmas väljajääja. Teatavasti pääseb finaali mõlemas 8 võistlejat.
Läksin õhtul magama õigel ajal. Tõusin hommikul teadmisega, et nüüd pean särama. Pakkisin asjad kokku Puma spordikotti (spordikoti täitsid enamasti: võistlusriided, soojendusriided, sokid, vitamiinijoogid, jooksutossud, naelikud, veepudel, banaanid). Ootasin maja ees Helenit, juba varsti ta tuligi ning enne Tartu poole sõitmist astusin veel Statoilist läbi, et turgutav kohv võtta. Kehas kerge väsimus sees. Peale suts rohkem kui tunniajast sõitu jõudsime Tartu, tunne oli lubav. Ilma treenerita, omavanuste meistrikad, kas ma suudaksin teha enda jaoks midagi võimatut ja särada mõlkus mõtteis. Tartu Ülikooli kergejõustikuhall, sai aasta otsa väga palju käidud ja sealne atmosfäär on alati teistsugune. Riided vahetasin ära, võrreldes eelnevate suuremate võistlustega sisemuses veel ei keetnud, ma ise arvan, et see tuleb nappidest kuid piisavatest kogemustest. Tõmbasin kerge klõmmi Vitaminerali. Üks ring soojendusjooksu. Enne esimese ala algust sain kätte ka uued sprindinaelikud, väga tänulik klubile, kes mulle need soetas. Eriti suured tänud Tiit Arule, kes mulle need orgunnis!

Kahjuks esimest avastarti uute naeltega teha ei saanud. Sisse jooksmata. Panin oma kaugushüppe naelad jalga. Kollased. Adi triibud peal. Tuli väike tripaloski tunne sisse. 4. jooks, rada 6. Kui elad läbi super emotsiooni eelmine võistlus, siis ootad sama järgmiselt. Siin ma tegin vea. Kohtadele, valmis ja püssipauk pani üle halli kajama. 60m jooks hakkas pihta. Lõpptulemuseks 7,41 ja oma jooksu 3. koht. Väike rahulolu tegelikult endas tekkis. Pärast jooksu lõppu suunasin pilgu ähkides kaugusekasti suunas. Sellise kiiruse pealt ei anna täna head tulemust loota kauguses. Järgmise alani natuke rohkem kui 2,5h aega.

Läksime vaiksemasse kohta istuma Heleniga. Sain puhata melust ja mõtted mujale viia. See väga hea, kui saan vähe rahu ja vaikust. Tundsin end väga hästi, kuid tihti viisin pilgu seina poole, kus oli suur kell ning minus tekkis ootusärevus kaugushüppe suhtes. Tahtsin minna ja panna ning vähemalt finaalikoht tagada. Peaaegu oleks Heleniga diili teinud, et kui alla 6.50 hüppan, siis pean minema naisteriietes poodi. Sport on lõbus. Veedetud aeg oli kvaliteetne. Algas kaugushüppe soojendus. Tegin paar kiirendust ja tundsin end üha paremini. Esimene katse 6.32. Hoojooksurütm oli meelest läinud. Iga kätse võtsin 1,5 pöida lähemale proovides saada 6 ja poole meetrise väärilist tulemust. Teine 6.07. Midagi oli kategooriliselt valesti. See on see hetk, kus sportlane vajab kõrvalt abi. Kevini filmitud videoid vaadates oli otsust tegelikult väga keeruline teha. Kolmas katse 6.23. Seekord jäi finaaliuks suletuks. Üldsooritusega aladel saan jääda tegelikult rahule, sest pole mitte kunagi nii heas vormis ja konkurentsivõimelisem mootor olnud meistrikatel, sest maakonnas võisteldes 6.74 kaugushüppe tulemuse tehes ja kõrguse personal besti viisin 1.91ni, mis näitavad, et olen sügise ettevalmistuse perioodi hästi teinud ning tulemused hakkavad tulema.

AITÄH TOETAJATELE JA FÄNNIDELE! 

Suured tänud fännidele, kes kohal olid: Helen, Stefan, Kevin, Martin, Joonas, vanemad, Alja ja Heinar. Teist oli nii suur abi! 

Avasin Youtube channeli

Youtube channeli link

Sisemeistrivõistlused 2017 humoorikas klipp

Enne eilse päeva järjekordset sissekannet turgutan blogilugejaid humoorika klipiga võistlusest.

Pea 4 aastat püsinud kõrgushüppe rekordi hüppasin üle

Vahepeal tundub nii, et ärkad hommikuti ja silmad ei ole ees udused. 9 tundi und oli piisav, et välja puhata. Hommikupuder söödud, vitamiinid võetud, spordikott koos ja võistlustele. See päev algas eriti nobedasti. Astusin Mersu juurde. Õnneks oli väljas sombune ja kraapima klaasi ei pidanud. 90-ndate raju pill läks käima ja sai halli poole sõitma hakatud. Jüri tagataustal laulmas. Täna pole miski enam pime. Polnud tõesti pime, väljas oli valge. Jõudsin viihalli juurde ja parkisin Mersu. Avasin halliukse ja kohe oli selline 90-ndate tunne sees. Must-valge. Kahju, et koduhall sellises seisus on. Riietusruumi sisenedes nägin, et nii vähe jopesi nagidel. Mingisugust suurt võistlust siit oodata polnud. Riided vahetasin ja sisenesin halli ning siis sain kinnitust, et vähe võistlejaid. Mis siin rohkem tahta kui vahetevahel olen hallis mina ja paar veterani. Siinne kergejõustik on hääbumas. Veteranid hoiavad üleval kergejõustiku populaarsust. Aivar võttis selle teema hästi kokku, et on noored ja veteranid. Täiskasvanuid sportlasi pole. Võtsin kerge klõmmi Vitaminerali greibi ja sidrunheina maitsega. Spordivõistlustel minu põhijook. Väga mõnus ja annab sellise värskus tunde. Kui pudelisildi peal vastab vitamiinide koostisosa jutt tõele, siis on väärt kraam. Istusin, kõrvaklapid pähe ja jäin ootama oma võistlust. Klassivend tuli ja rääkisime juttu ning juba varsti sai soojendusega alustada. Erilist feelingut sees polnud, kuigi tahtmine oli täna särada. Vanemad olid ju võtnud suuna minu võistlustele. 

Alustasin soojendusega. Lühike sörkjooks. Kerged jalavibutused ja vaimne töö. Jalg enda alla tõukesse minnes. Mis ma ikka varba pealt üritan. Lets gõ. Minu soojendus koosnes paljustki ainult kiirendustest, ei mingeid põlvetõsteid ega muid liigutusi nii väga. Vaja oli lihtsalt paras soojendus teha, et poleks väsinud. Mõõtsin sammu maha. 16-sammuline hoojooks. Tegin paar proovikatset ja hakkas pihta. Särgi vahetus. Punane võistlussärk selga ja lähen teen ära. Vot aga nüüd edasi ei mäleta. Elasin nii sisse ja keskendusin, et meelde ei jätnud, mis tegin. Kahjuks videot ka ei ole. Rekordi hüppasin teisel sooritusel. 6.74. Tulin siia, et täita eestikate norm. See on nüüd käes. Samuti esimene kuldne medal Viljandimaa meistrikatelt. Medalid on viimane asi, mille järgi tulin. Olen vormi kogumas üha enam ja nüüd tuleb kogu protsessi nautida.

Enda lõbuks ka kõrgushüpe. Treeningutel ei proovinud. Alustasin 1.71. Üle. Edasi. Järgmine kõrgus. 1.76. Ületatud. No ei paku pinget. Järgmiseks võtsin 1.86, alistus kolmandal katsel ja 1.91 teisel katsel. Personal best. Rekord. 11 cm parem kui eelmine, milleks oli pea 4 aastat püsinud 1.80. 

Tulemused annavad vastuse aina paremaks minevale vormile. Üle-eelmine nädal oli kaugushüppe parimaks katseks mõõdetud 6.47. Nüüd 6.74. Muudad lihtsalt kaks viimast numbrit ära. Tuleval laupäeval on oma senist tippmarki võimalik parandada. 60m ja kaugus endal kavas Tartu hallis. Peaaegu juba koduhall. Näeme juba laupäev Tartu Ülikooli kergejõustikuhallis! 

Aitäh, Aivarile, kes mu võistlustel sammu vaatas ja kõrvalt juhendas! 

Sai tehtud

Astun Mesa juurde, keeran võtmega ukse lahti. Kraabin akendelt jää. Vajutan maki tööle, krutin volüüminuppu kõvemaks grammikese võrra. Järgmine peatus on tankla. Kallad ja tallad. Lihtne. Natukene aega sõitnud, sisenen Viljandi vanalinna. Retro. 90-ndad. Mõnus. Foto ütleb kõik. Minu üks tuleviku hobidest, fotograafia. Hea klõps. Tänud Markile, kes viitsis natukene tuunida.

Lets gõ to karikavõistlused

Teen silmad lahti. Uhh.. käes on võistluspäev. Pakin asjad ja isa viib külg ees oma Mokkaga mind klubibussile. Tee oli jäine ilmselgelt. 

Õnneks sai võetud kaasa kõrvaklapid. Vähe võistlejaid Viljandist tulemas, buss pool tühi. Saab korralikult kruttida istme alla. Hea lebos. Ikkagi jalad vastu teist istet. Ma arvan, et nii mõnigi on tundnud tunnet, kuidas jalad ei mahu ära kahe istme vahele. Aga nüüd kõlas kõrvaklappidest heli, hommiku alustuseks pole sugugi paha Metsakutsu - Aknad lõpuni all. Head sõnad, hea päeva algus. Kaks tundi bussiga sõitmist ja kohal olimegi. Lasnamäe kergejõustikuhallis. Pole ammu siin käinud. Tunne oli kuidagi teistsugune kui tavaliselt. Ei mõelnud mingitele utoopilistele tulemustele, vaid tahtsin täna ära realiseerida kõik, mis vähegi saan. Astusin bussist välja. Tegin paar klõpsu. 

Halli sisendes tekkis kohe hea tunne, täna saan näidata, milleks võimeline olen. Sain kapivõtme, viisin asjad kappi ja ostsin kohvi. Istusin kohvikus laua taha ja nautisin uduselt tennist ning rüüpasin kohvi, mis oli juba jahtunud. Võtsin sõbra Geviniga ühendust, vaja oli filmijat ja samas polnud teda umbes poolteist aastat näinud. Ta nõustus. 

Hmm.. kell oli 12:42 kui astusin kohvikust välja, et alla riietuma minna. Väike närv tuli sisse, aga mitte nii mõjutav. Tundsin ise ka, et aina lähemale võistlus tuleb. 13:55 oli märgitud alguseks 60 meetris sprindis. Seekord meeste arvestuses. U20. Saan ju tuleval kuul 19. Muust melust eemale hoides paar tundi, läksin soojendust tegema puhanud peast. Ei elanud kellelegi kaasa, oma siht oli. Helenile ütlesin veel, et eesmärk on oma jooksuvõit 60 meetris sprindis ja kauguses esikaheksasse tulla. Kõik teevad huvitavaid harjutusi - põlvetõstejooks ja nagu ikka, lihtsuses peitub võlu? Tegin kohapeal jalaringe ja kiirendusi, et soojaks saada. Äratas üles. Vähemalt mind sellises situatsioonis. Pole vaja uimaseid liigutusi teha kui ees on sprindiala. Mis see filosoofia ütlebki, et kui kiireks tahad saada, siis pead ka kiiresti jooksma kogu aeg. Seda saab võrrelda kui klaveri mängimisega, et heaks mängijaks saada pead ka klaverit mängima kogu aeg. Sama on kiirjooksuga. Kiirjooksjaks saades pead kiiresti jooksma, mitte 5 kilomeetrit sörkima. Soojendus tehtud. Nii oma 3-4 korda lahtijooksu, rohkem polegi vaja. Stardipaika viiakse väljaviimisega registreerimislaua juurest iga suurem võistlus. Tuli varem kohale minna ja oma numbrit näidata, et kohal oled, siis juba nägid konkurendid ära. Viidi välja. Enda käes oli veel kaamera, sest Gevinit polnud veel tulnud. Gevin jõudis õige napilt. Andsin kaamera, et filmiks. Nüüd tuleb keskenduda. Kõndisime rivis nagu oleks otsapidi juba juulis kaitseväes. Jõudsime stardipaika ja natukene tuli veel oodata. Pulss tõusis. 2. jooks. 4. rada. Ma absoluutselt ei tundnud oma vastaseid. Polnud ennem näinud. Põnev. Eesmärk oli oma jooks võita. Stardipakkudele minnes, siis jalg ei tudisenudki nii nagu eelmistel võistlustel. Tuli lihtsalt minna ja teha. Jooksu kestel nägin, et oleme ühe kutiga ainukesed eesotsas ja pidin juurde vajutama. Tuli ära! Jooksuvõit! Tehtud! Nägin aega seinal. 7,35 esialgne aeg. Ja ka lõplik. 7,35! Rekord! 

Nüüd oli järgmisele alale keskenduda lihtsam, 2st 1 olemas. Järgmine. Kaugushüpe. Tuli panna kuivad sokid jalga ja särgi vahetust teha. Eesmärgiks jõuda esikaheksasse. Sportlasel on oluliselt lihtsam keskenduda järgmisele alale kui eelmine lõppenud super emotsiooniga. Nii ka minulgi. Samas võid hallist lahkuda peale teist ala noruspäi või uhkelt. Oli kaks võimalust. Kas võita või kaotada. Tuli end ärritada. Ergutada. Nüüd tuleb tõusta pingilt. Hüpata üles. Pöia tunnetus kätte saada. Numbritahvlile ilmub 163. Minu võistlusnumber. Nüüd tuleb teha, Ott. Mõtle läbi. Või siis ära mõtle. Lihtsalt mine ja tee. Anna endast parim. Lets gõ. Esimene neist veniv, siiski andis motivatsiooni edasi võistelda. Season best 6.30 esimesega. Paku tagant. Järgmine 6.35. Kolmas neist pikim 6.47. Rahul. Tehtud. Annab motivatsiooni edasi võidelda pea 3 nädala tagusele võistlusele, normiks Eesti täiskasvanute meistrikatel on 6.65. Nii lähedal, aga samas nii kaugel. Neljas katse oli üle astutud, kuigi tundus pikim ja võimsaim, kuid tõsiasi on see, et kirja ei läinud. 

Peale võistlusi tekkis selline mõnus võistlusejärgne tunne. Nuriseda polnud millegi üle. Kedagi ju kommenteerimas ei olnud, pidin ise hakkama saama. Siia võin ära öelda, et treeneri Teeduga sel kujul koostöö lõppes. Tänud, Teet, selle hea aasta eest, arenesin edasi tohutult teadmiste ja võimete poolest. Edasi ilma treenerita. Algul kuni kaitseväeni üksi, aga fännid on need, kes mind pushivad. Aitäh, Helen, ema, isa, Nele, kes Te mu tulemustel silma peal hoiate ja annate mulle motivatsiooni edasi teha. 

Gevin oli filmija seekord. Andis endast parima filmimisel ja elas mulle raja kõrval kaasa. Aitüma, Gevin! Üksi on sportlasel raske kui tuge pole, Gevin päästis seekord oma kohaloleku ja filmimisega ning innustas mind edasi võitlema võimaliku parima tulemuse eest. Samuti aitas edasi mind teadmine, et kodus oodatakse mu tulemusi põnevusega ja Helen ei saanud õppidagi ilma minu tulemusi teadmata.

Muidugi tahaks tänada veel tuttavaid, sõpru, kes mind innustavad, et olen õigel teel. 

Pärast läksime koos Geviniga Vana Villemisse. Äge söögikoht Tallinna linnas. Vanaaegne. Retrohõnguline. Mõnus. Sportlasele õige toit on ikka hamburger friikartulitega. Burks oli maitsev. Sai meeste juttu aetud. Autod. Võimsused. Kiirused. Ott Tänak loomulikult. Tore oli näha üle pika aja head sõpra, kellega hea rääkida. 

Jõudsin veel klubibussile tagasi. Võtsin istet bussis, panin kõrvaklapid pähe ja silma kinni ning sain ringelda oma mõtetes, kuidas edasi sportlaskarjääriga. Muidugi üks Corny, mille koti põhjast leidsin oli ka vaja ära süüa. Kuidas siis muidu, magusasõbrana ei saa ju ära öelda.

Gevini Buumer, millega Vana Villemis käisime, väga chill oli kõrval istuda

Muutuseid tuleb elus ette

Toon edaspidi teieni oma sportlase elu vabamas vormis. Tihedamini. Fotodena. Videodena. Saate ettekujutuse, milline on noorsportlase elu telgitagused ja mis mõrudaid hetki peab alla neelama. Pole mõtet udukella ajada kui enamus lugejaid on mitte tulemusspordiga kokkupuutujad. 

Hooaeg on sujunud põrutavalt kehvasti. Ma pole üldse rahul olnud siiamaani. Kuid trennid selles vanas Paala viihallis on kusjuures sujunud hästi, ei saa kurta. Eile käisin trennis, ajasin oma Mersu käima. Küttetuli põles. Textor ootas. Vähemalt säästsin oma jalgu ja sain mõnusalt vajutada trennis. Koolist oli võetud vaba päev ja tulemus oli olemas. Võimas. Tegelikult pole. Väga lahe oli üle pika aja tunda kiiruse lõhna. Natukenegi nuusutada. Season best on kusjuures 60 meetris 7,38 sekundit. Sprinteriga ei anna seda aega võrreldagi. See on pigem sörkjooks kui kiirjooks, aga kuskilt peab alustama. Peale starte võtsin kuulikera kätte ja pidin piisavalt kaugele selle tõukama või siis viskama. Ühesõnaga jänne tegema. 5-kilone lendas 15.05 meetri taha. Hästi tehtud. Lendas 1,5 meetrit rohkem kui eelmine kord. Näitab, et olen vormi tõusmas. Plahvatus. Kiirus. Tuleb lihtsalt minna ja ületada oma rekordid pühapäeval, Eesti karikavõistlustel. 60 meetrit sprinti ja kaugushüpet tegema. Ootusärev.

Eilne start

3,07... 3,06... mis numbrid järgmisena tulevad?

Kirjutasin eelmises sissekandes, kuidas mu areng 30 meetris lennus toimunud on, üldse kiirusega. Muljetavaldav tegelikult, kuid endaga tuleb veel palju tööd teha. Ma olen nüüd juba umbes kaks aastat saanud tutvust teha aladega, millega tulevikus pead vaevama hakkan. Jätkan tõsise tööga ja annan endast maksimumi. Järgmine eesmärk on alistada 30 meetris lennus 3 sekundi piir enne kaitseväkke minekut. 

Kiiruse areng (2016/2017)

• 23. detsember 3,07
• 5. jaanuar 3,06

Tulemused

Karel Leetsari 9. mälestusvõistlus

60 meetrit sprinti 7,38s

Kaugushüpe 6.26-6.10-6.18

Tartu U16 ja U18 vanuseklassi meistrivõistlused (väljaspool arvestust)

60 meetrit sprinti DQ 

Kaugushüpe 6.25-6.17-X

Kergejõustikuga kaudsematele inimestele, siis mis on üldse 30 meetrit lendu?

Võtad hoogu niipalju kui soovid (soovitavalt umbes 30 meetrit) ja maksimaalse kiirusega jooksed elektripostide vahelt, mis fikseerib aja alguses ja lõpus.

Mida näitab 30 meetris lennus saadud aeg?

Selleks on väljatöödeldud tabelid, näiteks allpool pildil väljatoodud. See tabel arvutab välja potentsiaalse 100 meetri aja, mis õigupoolest kergejõustiku üks kuninglikumaid alasid.

allikas: http://speedendurance.com/2011/12/12/calculating-100-meter-potential-from-30-meter-flys/

Antud tabelit ei saa ka tõepõhjana võtta, sest nagu ikka 100 meetris tuleb mängu start. Kevade üheks suureks eesmärgiks on joosta alla 3 sekundi, mis hea õnnestumise korral tähendab aega alla 11 sekundi sajas meetris.