Sai tehtud

Astun Mesa juurde, keeran võtmega ukse lahti. Kraabin akendelt jää. Vajutan maki tööle, krutin volüüminuppu kõvemaks grammikese võrra. Järgmine peatus on tankla. Kallad ja tallad. Lihtne. Natukene aega sõitnud, sisenen Viljandi vanalinna. Retro. 90-ndad. Mõnus. Foto ütleb kõik. Minu üks tuleviku hobidest, fotograafia. Hea klõps. Tänud Markile, kes viitsis natukene tuunida.

Lets gõ to karikavõistlused

Teen silmad lahti. Uhh.. käes on võistluspäev. Pakin asjad ja isa viib külg ees oma Mokkaga mind klubibussile. Tee oli jäine ilmselgelt. 

Õnneks sai võetud kaasa kõrvaklapid. Vähe võistlejaid Viljandist tulemas, buss pool tühi. Saab korralikult kruttida istme alla. Hea lebos. Ikkagi jalad vastu teist istet. Ma arvan, et nii mõnigi on tundnud tunnet, kuidas jalad ei mahu ära kahe istme vahele. Aga nüüd kõlas kõrvaklappidest heli, hommiku alustuseks pole sugugi paha Metsakutsu - Aknad lõpuni all. Head sõnad, hea päeva algus. Kaks tundi bussiga sõitmist ja kohal olimegi. Lasnamäe kergejõustikuhallis. Pole ammu siin käinud. Tunne oli kuidagi teistsugune kui tavaliselt. Ei mõelnud mingitele utoopilistele tulemustele, vaid tahtsin täna ära realiseerida kõik, mis vähegi saan. Astusin bussist välja. Tegin paar klõpsu. 

Halli sisendes tekkis kohe hea tunne, täna saan näidata, milleks võimeline olen. Sain kapivõtme, viisin asjad kappi ja ostsin kohvi. Istusin kohvikus laua taha ja nautisin uduselt tennist ning rüüpasin kohvi, mis oli juba jahtunud. Võtsin sõbra Geviniga ühendust, vaja oli filmijat ja samas polnud teda umbes poolteist aastat näinud. Ta nõustus. 

Hmm.. kell oli 12:42 kui astusin kohvikust välja, et alla riietuma minna. Väike närv tuli sisse, aga mitte nii mõjutav. Tundsin ise ka, et aina lähemale võistlus tuleb. 13:55 oli märgitud alguseks 60 meetris sprindis. Seekord meeste arvestuses. U20. Saan ju tuleval kuul 19. Muust melust eemale hoides paar tundi, läksin soojendust tegema puhanud peast. Ei elanud kellelegi kaasa, oma siht oli. Helenile ütlesin veel, et eesmärk on oma jooksuvõit 60 meetris sprindis ja kauguses esikaheksasse tulla. Kõik teevad huvitavaid harjutusi - põlvetõstejooks ja nagu ikka, lihtsuses peitub võlu? Tegin kohapeal jalaringe ja kiirendusi, et soojaks saada. Äratas üles. Vähemalt mind sellises situatsioonis. Pole vaja uimaseid liigutusi teha kui ees on sprindiala. Mis see filosoofia ütlebki, et kui kiireks tahad saada, siis pead ka kiiresti jooksma kogu aeg. Seda saab võrrelda kui klaveri mängimisega, et heaks mängijaks saada pead ka klaverit mängima kogu aeg. Sama on kiirjooksuga. Kiirjooksjaks saades pead kiiresti jooksma, mitte 5 kilomeetrit sörkima. Soojendus tehtud. Nii oma 3-4 korda lahtijooksu, rohkem polegi vaja. Stardipaika viiakse väljaviimisega registreerimislaua juurest iga suurem võistlus. Tuli varem kohale minna ja oma numbrit näidata, et kohal oled, siis juba nägid konkurendid ära. Viidi välja. Enda käes oli veel kaamera, sest Gevinit polnud veel tulnud. Gevin jõudis õige napilt. Andsin kaamera, et filmiks. Nüüd tuleb keskenduda. Kõndisime rivis nagu oleks otsapidi juba juulis kaitseväes. Jõudsime stardipaika ja natukene tuli veel oodata. Pulss tõusis. 2. jooks. 4. rada. Ma absoluutselt ei tundnud oma vastaseid. Polnud ennem näinud. Põnev. Eesmärk oli oma jooks võita. Stardipakkudele minnes, siis jalg ei tudisenudki nii nagu eelmistel võistlustel. Tuli lihtsalt minna ja teha. Jooksu kestel nägin, et oleme ühe kutiga ainukesed eesotsas ja pidin juurde vajutama. Tuli ära! Jooksuvõit! Tehtud! Nägin aega seinal. 7,35 esialgne aeg. Ja ka lõplik. 7,35! Rekord! 

Nüüd oli järgmisele alale keskenduda lihtsam, 2st 1 olemas. Järgmine. Kaugushüpe. Tuli panna kuivad sokid jalga ja särgi vahetust teha. Eesmärgiks jõuda esikaheksasse. Sportlasel on oluliselt lihtsam keskenduda järgmisele alale kui eelmine lõppenud super emotsiooniga. Nii ka minulgi. Samas võid hallist lahkuda peale teist ala noruspäi või uhkelt. Oli kaks võimalust. Kas võita või kaotada. Tuli end ärritada. Ergutada. Nüüd tuleb tõusta pingilt. Hüpata üles. Pöia tunnetus kätte saada. Numbritahvlile ilmub 163. Minu võistlusnumber. Nüüd tuleb teha, Ott. Mõtle läbi. Või siis ära mõtle. Lihtsalt mine ja tee. Anna endast parim. Lets gõ. Esimene neist veniv, siiski andis motivatsiooni edasi võistelda. Season best 6.30 esimesega. Paku tagant. Järgmine 6.35. Kolmas neist pikim 6.47. Rahul. Tehtud. Annab motivatsiooni edasi võidelda pea 3 nädala tagusele võistlusele, normiks Eesti täiskasvanute meistrikatel on 6.65. Nii lähedal, aga samas nii kaugel. Neljas katse oli üle astutud, kuigi tundus pikim ja võimsaim, kuid tõsiasi on see, et kirja ei läinud. 

Peale võistlusi tekkis selline mõnus võistlusejärgne tunne. Nuriseda polnud millegi üle. Kedagi ju kommenteerimas ei olnud, pidin ise hakkama saama. Siia võin ära öelda, et treeneri Teeduga sel kujul koostöö lõppes. Tänud, Teet, selle hea aasta eest, arenesin edasi tohutult teadmiste ja võimete poolest. Edasi ilma treenerita. Algul kuni kaitseväeni üksi, aga fännid on need, kes mind pushivad. Aitäh, Helen, ema, isa, Nele, kes Te mu tulemustel silma peal hoiate ja annate mulle motivatsiooni edasi teha. 

Gevin oli filmija seekord. Andis endast parima filmimisel ja elas mulle raja kõrval kaasa. Aitüma, Gevin! Üksi on sportlasel raske kui tuge pole, Gevin päästis seekord oma kohaloleku ja filmimisega ning innustas mind edasi võitlema võimaliku parima tulemuse eest. Samuti aitas edasi mind teadmine, et kodus oodatakse mu tulemusi põnevusega ja Helen ei saanud õppidagi ilma minu tulemusi teadmata.

Muidugi tahaks tänada veel tuttavaid, sõpru, kes mind innustavad, et olen õigel teel. 

Pärast läksime koos Geviniga Vana Villemisse. Äge söögikoht Tallinna linnas. Vanaaegne. Retrohõnguline. Mõnus. Sportlasele õige toit on ikka hamburger friikartulitega. Burks oli maitsev. Sai meeste juttu aetud. Autod. Võimsused. Kiirused. Ott Tänak loomulikult. Tore oli näha üle pika aja head sõpra, kellega hea rääkida. 

Jõudsin veel klubibussile tagasi. Võtsin istet bussis, panin kõrvaklapid pähe ja silma kinni ning sain ringelda oma mõtetes, kuidas edasi sportlaskarjääriga. Muidugi üks Corny, mille koti põhjast leidsin oli ka vaja ära süüa. Kuidas siis muidu, magusasõbrana ei saa ju ära öelda.

Gevini Buumer, millega Vana Villemis käisime, väga chill oli kõrval istuda